Vanast ajast tänapäeva
1388. a. Sooru mõisa (saksa k Soorhof, Soor, vanades ürikutes Sora, Sore) esmamainimine. Mõis kuulus siis Lugazi ( Luke) kihelkonda.
Sooru mõis oli Valga ümbruse vanimaid mõisaid ja ühtlasi ka üks Eesti vanimatest mõisaist.
1388. a. läänistati Sooru mõis ordumeister Robin von Eltz’i poolt Tideric von Ringenstede’le.
1430. a. kuulus Sooru mõis Tile Perende’le.
1477. a-st kuni 17.saj keskpaigani Anrep’itele, kellest sai 1518. aastal mõisa alade laienemisega seoses (Koorküla ulatuses) tähtsamaid ja võimsamaid orduvasalle.
1640-ndate paiku sattus Sooru mõis riigi kätte (toona siis Rootsi riigivõim), kuninganna andis selle 1646. aastal Tartu bürgermeistrile Joachim Warnecken’ile tema truu teenistuse eest. 1656. a. seega kümne aasta pärast anti mõis aga Heinrich von Albedyll’ile.
1740. a. kuulus Sooru mõis Reutern’itele.
1785. a. oli Sooru Roemer’ite käes pandis.
1808. a. sai Reutern’ite pärijaks olnud Auguste Sophie von Smitten selle tagasi.
Alates 1864. a-st olid viimased mõisnikud Wrangel’id.
1919. a. oli Sooru mõis rüütlimõis, omanik oli parun Moritz von Wrangel.
1920 – 1922 võõrandati Sooru mõis Eesti riigile.
1922. a. seati mõisa härrastemajas sisse kohalik algkool, juhatajaks sai Peeter Kerk .
1944. a. põletasid taganevad sakslased mõisa härrastemaja. Tänaseni on säilinud vaid üksikud hooned mõisakompleksist. Kõrvalhoonetest tähelepandavaimad on postidele toetuva ulualusega aidahoone ja hilisklassitsistliku fassaadiga tall-tõllakuur. Paisjärve kaldal Sooru ojal asus vesiveski vilja jahvatamiseks. Veski sisustus on hävinud, säilinud on veskisild koos tammiga. Mõisas oli kivilööv, kus põletati telliseid. Saeveski oli mõisa omand, töötas oma tarbeks.
Tsaariajal kuulus Sooru vald Valga maakonda. I Maailmasõda mõjutas Sooru valda nagu kogu Valga maakonda kõige enam läti sõjapõgenike vooluga, kellest mõned jäid ka Sooru valda.
1919. a. elas Sooru vallas 378 eestlast, 83 lätlast.
1919. a. kuulus Sooru Läti Evangeelse Luteriusu Luke koguduse alla.
1921. a. loodi Sooru Laulu- ja Mängu Selts. Seltsi volinikuks oli Herman Talvik.
1925. aastal ühendati tsaariaegse Sooru vallaga osa Paju vallast. Juba enne Paju ja Sooru valla ühendamist 1921. aastal olid Paju vallaga liidetud endise Valga valla osad. Sooru elanike hulgas oli sel perioodil enamik eestlasi, kuid ka lätlased moodustasid suure osa.
Sooru vallas töötasid Sooru valla algkool ja Sooru valla Paju algkool. Suure lätlaste arvu tõttu pidi Sooru kool töötama kahe paralleelosakonna ja õppekeelega.
Sooru valla algkool viidi 1922. aastal endisest majast mõisa härrastemajja. 1923./24. õppeaastal muudeti see viie- ja järgmisel õppeaastal kuueklassiliseks. Õpetajaid oli enne härrastemajja kolimist ainult üks, siis kaks ning viieklassiliseks muutumise järel kolm. Esimese Eesti Vabariigi ajal küündis Sooru algkooli õpilaste arv 50 – 60 vahele ja oli pidevalt kasvamas.
1926. a. asutati vallale oma raamatukogu, juhatajaks sai Eduard Uibo.
1930-ndatel oli Sooru valla ühistegevuselu üsna aktiivne. Sooru algkoolimajas tegutses näitering, segakoor ja naiste võimlemisrühm.
Soorus tegutses Kaitseliidu üksikrühm, naiskodukaitse ja skaudid.
1939. a. liideti osa Sooru vallast Tõlliste vallaga ja osa Kaagjärve vallaga. Sooru valla talupidajad saatsid presidendile ja peaministrile palvekirja, et võetaks kaalumisele võimalus liita Sooru vald tervikuna, kas Tõlliste või Kaagjärvega. Palved jäid rahuldamata.
Sõjaeelses Soorus oli 50 keskmise suurusega elujõulist talumajapidamist, millele lisandus umbes 15 väiksemat, niinimetatud asundustalu. Tegutsesid Sooru põllumeeste kogu, Sooru Piimaühistu, Sooru Masinaühistu, Sooru tulekahju kordadel vastastikuse abiandmise selts, masinatarvitajate ühingud (Paju ms, Soru ms “Asunik”, Sooru valla ms) ja Sooru Piimaühistu, kellel oli oma meierei Soonjal. Sooru Masinaühistul oli viljapeksugarnituur, mis masindas Sooru taludes vilja.
Vallal oli oma vaestemaja, kus elas 3 vaest ning vallalt abi saajaid oli kokku 20 inimest. Soonjas asus postiagentuur ja Soorus telefoni kõnepunkt.
II Maailmasõda ja nõukogude okupatsioon jätsid oma jälje ka Soorule. 1944. a. hävis endine vallamaja hoone Piiri-Sooru maantee ääres. Toimusid küüditamised ja vangistamised.
Kolhoosistamise perioodil 30. jaanuaril 1949. a. asutati Tõlliste valla Sooru külas „Lembitu” kolhoos, esimeheks sai Karl Ilves.
Ümberkaudsete väikeste kolhooside ühinemise tulemusel loodi 1952. a. üks elujõuline kolhoos ”Esimene Mai”. Esimeheks sai Eduard Karpats. Erinevatel aegadel on kolhoosi juhtinud Viktor Vilks, Ants Orgel, Andres Audova ja Aado Sarv.
1957. aastal avati Andres Tederi eramajas taas kool, mis asus tööle neljaklassilisena ning eksisteeris üksteist aastat, mispeale likvideeriti õpilaste vähesuse tõttu. Edaspidi kuni praeguseni käivad lapsed koolis Tsirguliina Keskkoolis.
Kolhoosi ajal ehitati uued tootmishooned, elamud, kauplusehoone ja lasteaed.
1959. a. ehitati Sooru rahvamaja, juhatajaks sai Oskar Pehk.
2001. a. alates haldab Sooru rahvamaja MTÜ Sooru Arendus.